Eelolev nädal tõi palju üllatusi ja üllatusi ka negatiivsel tasandil. Nimelt, mulle hakkas juba tunduma, et enam ei tule kuskilt ülesandeid peale ja et jõuaks nüüd ometi selle järgneva kolme nädala jooksul ellu jääda ning teine kursus lõpetada. Siiski tundub, et sõnusin hoopis ära... Sellel nädalal tuli nõutavaid töid juurde ja kaugel-kaugel tunneli lõpus paistev valgus kustus hoobilt... Mulle lihtsalt ei jõua kohale see, et mul on vaja nii palju asju teha. Õnneks või kahjuks ei ole ma ainuke- on ka teisigi, kes ikka päris tõsiselt rabelevad. Mõtlen seda, et kui ma praegu tööl ei käiks, kas oleksin ka siis nii hädas, kui praegu. Teisest küljest oleks sel juhul mul kriitiline seis kindlasti rahalises mõttes- siis ei õpi enam midagi, kui kõht tühi on.
Loengus käsitleti seekord ühe aspektina vastuseisu õppimisele. Pean tunnistama, et seda on mul ette juhtunud. Küll mitte aga kooli "õppimise" tasandil. Rohkem väljaspool kooli, kus keegi on tahtnud mulle nö "pähe määrida" oma seisukohti ja hoiakuid. Kuulaksin vast inimese ära, kes räägib oma arusaamadest ja põhjendustest, aga kes pidevalt räägib enda jaoks olulistest asjadest ning väga tungivalt soovib, et ka teine inimene samamoodi hakkaks käituma, on mulle täiesti vastuvõetamatu. Kõik inimesed on erinevad ning nad ei pea ühtmoodi käituma ning olema- maailm oleks tohutult igav, kui vastu tuleksid täpselt samasugused inimesed samasuguse soengu, riiete, kingade jm asjadega... See just teebki eriliseks, et igaüks on originaalne nii oma mõtetelt ja olemuselt. Ja siis tekibki mul vastuseis, kui keegi hakkab tungivalt rääkima oma "põhitõdedest": kui olen rahulik, siis kuulan ära, aga ilma mõtteta; kui natukene ärritunud, siis üldse ei kuula ja annan teisele poolele teada, et ma ei soovi seda infot saada. Mul tekibki vastuseis teiselt poolelt tulevatele uutele teadmistele või arutelule ning ma ei taha osa võtta, isegi mitte ära kuulata, tahaks ainult minema kõndida. Seda vastuseisu ei põhjendaks ma, kui hirmu millegi üle, vaid vastuseisu mõtete pähe surumisest, mistõttu muutun kinniseks ning ei võta saadavat infot vastu- see tekitab negativismi minus; justkui keegi tuleks kritiseerima mind, kui isiksust, et ma teen midagi väga valesti ja halvasti. Vastuseis tekib ka tööl olles, kui tööl nõutakse minult üht asja, aga koolis olen õppinud asja tegema teist moodi- tekib küsimus, kuidas on siis tegelikult õige, või miks tehakse teisel pool valesti?? Samamoodi ka praktikal olles: inimestel on sisse juurdunud oma tööviis ja -harjumused ning nendest on väga visad lahti saama, teine asi kas nad sellest lahti ka tahavad saada vabatahtilikult, mistõttu oli minul kui praktikandil väga raske seisukohta võtta. Peaks nagu tegema üht moodi, aga praktikal tuleb vastavalt juhendajale teist moodi teha...
Eelneval nädalal polegi jõudnud tohutu kiiruse pärast jõudnud üldse ennast märgatagi: aeg nõuab oma osa õppimisele ning kirjalike tööde kirjutamisele-vormistamisele. Ühe loengu tarvis sirvisin ka loengumaterjali ning leidsin sealt ühed mõtted, mille järgi kavatsen lähiajal tegutseda: 1) probleeme saab lahendada ka ilma põhjust teadmata; 2) mis ei tapa, teeb tugevaks!; 3) Parim viis tulevikku ennustada, on see välja mõelda. Unistada tuleb suurelt, sest võib juhtuda, et saapavabriku asemel unistades saapapaarist, saadki ainult saapad. 4) Kõik koosneb vältimatutest kaotustest, millega tuleb toime tulla!
Loengus käsitleti seekord ühe aspektina vastuseisu õppimisele. Pean tunnistama, et seda on mul ette juhtunud. Küll mitte aga kooli "õppimise" tasandil. Rohkem väljaspool kooli, kus keegi on tahtnud mulle nö "pähe määrida" oma seisukohti ja hoiakuid. Kuulaksin vast inimese ära, kes räägib oma arusaamadest ja põhjendustest, aga kes pidevalt räägib enda jaoks olulistest asjadest ning väga tungivalt soovib, et ka teine inimene samamoodi hakkaks käituma, on mulle täiesti vastuvõetamatu. Kõik inimesed on erinevad ning nad ei pea ühtmoodi käituma ning olema- maailm oleks tohutult igav, kui vastu tuleksid täpselt samasugused inimesed samasuguse soengu, riiete, kingade jm asjadega... See just teebki eriliseks, et igaüks on originaalne nii oma mõtetelt ja olemuselt. Ja siis tekibki mul vastuseis, kui keegi hakkab tungivalt rääkima oma "põhitõdedest": kui olen rahulik, siis kuulan ära, aga ilma mõtteta; kui natukene ärritunud, siis üldse ei kuula ja annan teisele poolele teada, et ma ei soovi seda infot saada. Mul tekibki vastuseis teiselt poolelt tulevatele uutele teadmistele või arutelule ning ma ei taha osa võtta, isegi mitte ära kuulata, tahaks ainult minema kõndida. Seda vastuseisu ei põhjendaks ma, kui hirmu millegi üle, vaid vastuseisu mõtete pähe surumisest, mistõttu muutun kinniseks ning ei võta saadavat infot vastu- see tekitab negativismi minus; justkui keegi tuleks kritiseerima mind, kui isiksust, et ma teen midagi väga valesti ja halvasti. Vastuseis tekib ka tööl olles, kui tööl nõutakse minult üht asja, aga koolis olen õppinud asja tegema teist moodi- tekib küsimus, kuidas on siis tegelikult õige, või miks tehakse teisel pool valesti?? Samamoodi ka praktikal olles: inimestel on sisse juurdunud oma tööviis ja -harjumused ning nendest on väga visad lahti saama, teine asi kas nad sellest lahti ka tahavad saada vabatahtilikult, mistõttu oli minul kui praktikandil väga raske seisukohta võtta. Peaks nagu tegema üht moodi, aga praktikal tuleb vastavalt juhendajale teist moodi teha...
Eelneval nädalal polegi jõudnud tohutu kiiruse pärast jõudnud üldse ennast märgatagi: aeg nõuab oma osa õppimisele ning kirjalike tööde kirjutamisele-vormistamisele. Ühe loengu tarvis sirvisin ka loengumaterjali ning leidsin sealt ühed mõtted, mille järgi kavatsen lähiajal tegutseda: 1) probleeme saab lahendada ka ilma põhjust teadmata; 2) mis ei tapa, teeb tugevaks!; 3) Parim viis tulevikku ennustada, on see välja mõelda. Unistada tuleb suurelt, sest võib juhtuda, et saapavabriku asemel unistades saapapaarist, saadki ainult saapad. 4) Kõik koosneb vältimatutest kaotustest, millega tuleb toime tulla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar