Võluprillid

Leidsin ühe loengu tarvis tehtud ülesande kaudu hea mõttetera, mis väärib ülesmärkimist hoides mind maa peal ja realistina...

"Kurbuse ja häda vastu võib hakata. Neist saab jagu, kui on küllalt tahtmist ja arusaamist. Õieti on vaja hästi vaadata ja õigesti näha /.../ Õiged võluprillid on need, kui pole mingeid prille vaja! Tuleb vaadata inimesi ja esemeid nii kaua ja nii põhjalikult, kuni leiame üles nende headuse ja ilu (sest inimene näeb kõike läbi roosade prillide või mustade prillide)" (Rannamaa 1962:62).

Aitäh tähelepanu eest!

--
Rannamaa, S. (1962). Kadri. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Mina grupis õppijana

Mina defineerin enda jaoks grupis õppimist, kui arutelu inimeste vahel: igaüks räägib ja avaldab oma seisukohti ja annab ka teistele teada ning selgitab põhjalikult. Selle käigus toimub õppimine nii sisemiselt (teadmiste jagamine), kui sotsiaalsete oskuste õppimine ja ideede pakkumine, laiendamine ning realiseerimine.

Üks olulisemaid asju seotuna grupis õppimisega ongi üksteisega arvestamine, ära kuulamine ning mingis mõttes ka suunamine-juhendamine ja ülesannete määratlemine. Hea külg on selle juures see, et asja saab koos teha ning arutada- kui sul juhtub olema mingi "kiiks", siis hoiavad teised sind ohjes ning sa ei saa ülesandega nö puusse panna. Samuti ka töö tulemus on mitmekülgsem ning sisukam ja erinevate seisukohtadega. Kõik oleks grupitöö puhul hea, kui töötada saaks endale tuttavate inimestega, keda sa tead ja tunned, kuidas nad oma tööd organiseerivad ja kui põhjalikult nad seda teevad. Ja üleüldiselt: kas nendele võib loota? Olen kogenud grupitöödest seda, et just tööjaotus ja ülesannete määratlemine ning tähtaegade seadmine on väga tähtis. Koos ei saa hakata tegema midagi, kui grupisiseselt ei ole selgeks tehtud töö sisu, käik ja tähtajad. Koos uniselt hakates "kuskilt" ebamääraselt kohalt pihta, ei saa ka teised aru millestki ning kuhu poole koos tüüritakse...

Üldse ei meeldi mulle, mis ka tuli loengus käsitletud grupis õppimisel välja, kui ülesanded ei jaotu võrdselt (nii võib keegi sattuda teise liikme pahameele ohvriks), kui inimesed ei pea kokkulepetest ning tähtaegadest kinni ja kui ei arvestata teiste arvamustega- sellisel juhul ei ole tarvis ju grupitööd, vaid tuleks teha individuaalne töö, kus saab ajada näpuga oma järge ning ei saa teisi halvas lõpptulemuses süüdistada. Miinus pool on ka grupis töötamisel see, kui tuleb klatitada ka aegu, et üheskoos teha. Mõned grupitööd oleme saanud edukalt tehtud meilivahendusel, teised tööd aga nõuavad kokkusaamist ning arutamist jne.

Vastavalt eelnevale olen hakanud ka grupis teistmoodi käituma. Kuna minu jaoks on ülimalt oluline, et töö saaks tehtud ning et sellel oleks sisu, on grupis saanud alati kindlalt määratletud ülesanded ning seda ka võrdselt ja tähtajad paika pandud. Oleneb grupist: kui grupis on mõni domineerivam roll, siis võtan grupi tegevusest aktiivselt osa ning panustan ise ja ka aktiivselt mõtlen kaasa ning avaldan oma seisukohti- olen aktiivne grupiosaline Teises grupis on juhtunud aga nii, et olen pidanud ise domineeriva rolli enda peale võtma, sest teistel pealehakkamist ei ole või jääb see liiga tagasihoidlikuks. Samamoodi ka nüüd ühes uues grupis, kus on tarvis vaja teha üks juhtumianalüüs, aga siiamaani ei ole keegi väga seisukohti avaldanud ning määratlenud rolle mida-kuidas-kes, mistõttu tundub mulle, et taas pean initsiatiivi enda peale võtma, muidu see jääbki soiku ning tulemus jahedavõitu. Oleksin justkui see, kes utsitab teisi inimesi takka ning annab neile konkreetsed ülesanded ja on juhtunud ka seda, et olen pidanud neid suunama ja aitama ning lahti seletama nende jaoks ülesannet. Enda tugevuseks pean grupis aktiivselt osalemist, oskust kuulata teisi ning uurida/küsida, päris palju tunnen ka endal vastutust grupitöö näol. Nõrgimateks külgedeks on pigem see, et ma ei oska väljendada oma rahulolematust või mittenõustumist- jätan tavaliselt teema olla ning liigume edasi, sealt järeldades ei tule ma toime konfliktidega ja ennast pingetest vabastada.

Loengus tehtud grupitöö laabus iseenesest hästi, kuid tegelikult esines seal ka ebakõlasid. Oma seisukohti ja arvamusi sai avaldatud, kuid üks inimene võttis endale väga mõjuvõimsa domineeriva rolli, mis päädis sellega, et teiste grupi liikmete seisukohad kohandati vastavalt endale vajalikuna... Kuigi lõpptulemus oli säärane, et grupis avalikult konfliktini ei jõutud, siis sellele vaidlen täielikult vastu. Grupis tekkis konflikt, aga seda minul sisemisel tasandil. Inimesi on erinevad ning just ühe grupiliikme mõtted ning väljendus mulle ei sobinud, mistõttu jäi ka minu osavõtt selles grupis passiivsemaks- samas olin ka enesekindel, et kui mulle midagi ei sobinud, siis andsin ka teistele teada- et otsust ei tehtaks arvestamata mind.

Viimaste aastate jooksul, kus olen ise nii sisemiselt kui välimiselt iseseisvunud ja ka enesekindlamaks muutunud, olen hakanud ise grupis aktiivsemalt kaasa töötama ning töötama just ühise eesmärgi nimel. Minust ei ole küll esinejat, kuid tunnetan ise nii, et oleksin kui sisemine stiimul, mis aitab ka teistel aru saada ning arvestada/kinni pidada jagatud ülesannete ja tähtaegadega- ehk stiimul, mis aitab asjal valmida (protsessiosa). Kooliajal olin lihtsalt grupi passiivne liige, kes seal "oli" mitte midagi tegemata- seda nii ebakindlusest, kui ka ükskõiksusest: ei olnud oluline minu jaoks ei tulemus ega protsess, tundsin et see ei ole minu jaoks kuidagi vajalik.

Grupi lõpus on toimunud ka kuidagi kõigi osaliste tänamine või tunnustamine, et kõik on teinud edukalt tööd, et ei ole panustatud kui õhku ja kõigi pingutusi on arvestatud ning tulemus on kõigi jaoks positiivne. Arvan, et ka see aitab inimesi paremini motiveerida ning panna analüüsima, kuidas ta midagi tegi ning mida võiks järgmine kord paremini teha, et tulemus oleks veel efektiivsem ning edukam. Ehk siis,

Aitäh, ja jõudu tööle!

Mõtteid (22.04).

Selle nädala jooksul olen aru saanud, kui palju on vaja veel teha, et läbida teine kursus koolis. Ja lõppu nagu ei tundukski tulemas. Kui ühe asja lõpetad, pannakse ette järgmine ja vaat et veel keerulisem asi. Ja nende lahendamine vajab eri lähenemist ning mõnikord ka erivahendeid, ja see on kõik kinni aja olemasolus. Sellel nädalal oli mul justkui üks ajakava: hommikul üles, söömine, kooli- pikalt pikalt koolis, tagasi koju, söömine, vaadata oma tööde nimekirja ja nende üle mõelda ning magama. Ja nii iga päev. Neljapäev ja reede erinesid sellest, et kooli asemel läksin tööle- töö oli oma seitsmeni. Kokkuvõttes: mida ma sellel nädalal endas märkasin. Panin tähele, et olen kohutavalt väsinud ja ei jõua ega taha enam midagi teha. Kas võib selle kevadväsimuse alla lisada või on see tingitud praktika läbisaamisest- ei tea.

Isegi imestan, et mul veel sõbrad on olemas, sest nende jaoks mul aega üldse pole. Koju jõudes ei ole ma enam võimeline välja minema või isegi kellelegi külla minema. Sünnipäevade pidamisest või koolikursuse kokkutulekust rääkimata. Küll räägin ja seletan neile, et ma seekord ikka ei saa, et proovin järgmine kord... teised aga väidavad, et nemad ikka jõuavad vaatama kõigele sõpradega koos olla ja aega veeta- minul tõesti reaalselt sellist aega ei ole, ma kohe kadestan neid, nad tunduvad nagu imeinimesed, kes vist öösel ka ei maga. Olen leppinud sellega ja ootan ka seepärast juba mai lõppu. (seepärast jäi mul seekord ka tudengipäevadest osa võtmata)

Selle nädala märksõnad olekski minu, kui õppija märkamises: kiirus, aja puudumine, väsimus, soovimatus midagi teha, palju koolitöid- hetkel toimuv ei ole küll negatiivne, kuid ka mitte midagi positiivset. Selle kõrval võib aimata, et õpin aja planeerimist; tööde jaotust, kuidas ja millal midagi teha ja olla realistlik selle kõige kõrval ning mitte kiirustada asju takka, vaid teha ikka endale omase põhjalikkuse ja pühendumusega- nii olen ise tulemusega rahul, ja ei jää ka midagi sisemiselt häirima.

Töö tõttu osalesin ka majasisestel talgutel- see oli tegelikult nii vahva... Inimesed kõik töötasid. Mis jäi silma, oli see nagu oleks see kõigile asi mida "peab" tegema ning sellist jutuajamist seal kõrval polnud. Samas ehk ongi see eestlasele omane käitumine- vaikselt teeb tööd ning ei oska või ei taha rääkida teisega. Töö korral nagu lülitatakse ennast välja ja tehakse nagu masin. Aga tõesti, lõpptulemus oli koristamise näol ilus ja puhas. Kangesti ootan juba kommentaare tehtud tööde kohta...

Taaskord: tuleb elada lihtsalt päev korraga ja vaadata, mis edasi saab. Ettemõtlemisega praeguses olukorras ei võida midagi, ainult suure peavalu ja ahastuse. Ilusate kevadiste ilmade kõrval tuleb ennast nüüd siiski selle semestri lõpuks kokku võtta ja asjad ära teha!!! Ehk siis: "Ära viska tänaseid toimetusi homse varna!".

Mõtteid (15.04)

Viimane praktikanädal (s.o. 13.04-17.04) sai miskipärast väga kiiresti läbi. Järele mõeldes, tuleb kohe meelde see kibestumus ja tahe mitte kohe üldse sinna minna- sest ka sügisel sai seda paberitööd väga palju tehtud. Seekord jäi paberitöö juba nii enam-vähem... igapäevased konspektid pluss nädalaplaan järgnevaks nädalaks. Eelnevalt sai ka mainitud, et minu jaoks oli konspektide koostamine väga-väga raske, ei tulnud see üldse nii lihtsalt, aga seekord sain need oma paari tunniga tehtud ja kõik. Tegin ka oma praktikamapi korda- kohe nii hea meel oli, sain kõik asjad endal valmis ja hea oli kohe vaadata mida-kuidas sai praktikal tehtud. Lõpp-kokkuvõttes jäin väga rahule- tundus ka, et lasteaias jäädi minu tehtud tööga rahule. See on iseenesest väga hea, kuid sisemiselt ma tunnen, et mul on ikka piisavalt vajaka jäänud. Et kõik mis ma teen ja õpin, et seda ei saa nagu nii palju kui tahaks ja uues situatsioonis on taas mul teadmistest puudu. Muidu on ükskõik selle koha peal, aga kui keegi tuleb sinu juurde abi või nõu küsima, siis on küll häbi teatada, et ma ei tea- eriti, kui veel oodatakse ja loodetakse sinust parimat ning kõiketeadjat...

Terve nädalavahetus oli töine... sai palju tegeletud õpetajate intervjuude analüüsiga. Ma olin ise nii põikpäine ja järeleandmatu, et ma tegin seda analüüsi koos sõbraga meili teel hommikust õhtuni ning endale vaba aega ei jätnudki Jube kahju oli, sest õues oli nii ilus kevadine ilm, ja ma terve päev lihtsalt passisin toas. Aga tähtaeg mul kukkus ja ma ei saanud teist inimest ka seepärast alt vedada- oleks üksi olnud, siis veel oleks teinud seda nii ja naa, aga muul juhul küll, olen väga kohusetundlik ja proovin tähtaegadest kinni pidada. Seda ma olen tõesti märganud, et sellist vastutust ja kohusetunnet ning täpsust mul on- teine asi on muidugi sõpradega koos olles, et kui kokku leppida aeg, mis nagu põhimõtteliselt ei karju, et siis ma lasen natuke üle... aga muidu olen piiridest kinnipidav.

Ajapuuduse tõttu olen tähele pannud ka seda, et kuigi tähtajad pressivad peale, olen suutnud need kuidagi ikkagi ära teha- ei ole täitmata/tegemata jätnud. Et nagu viimase minuti peal... sellist indu ja tahet kohe alguses teha, seda hetkel minus ei ole. Muidu mõtlesin pidevalt, et kui nüüd üks asi ära teha, siis on hiljem rohkem aega millegagi muuga tegeleda... nüüd toimivad asjad aga viimasel minutil. Ja pidevalt on ka selliseid hetki, kus ma olen kuhjanud endale tegevusi päevasse kohe nii-nii palju, et seda jooksmist on kohutavalt. Kui peaks aga selle vahe sees õppima, siis selle protsent oleks üliväike, sest "tuli on pidevalt takus". Praegu loodan ka siiralt, et jõuaksin enda asjad ära teha ning muretult suvepuhkusele minna. Kuid see-eest on praegu ja just maikuus pingutamist väga palju tarvis. Öeldakse ju: "Kes palju teeb, see palju jõuab". Mai lõpus saame näha, kas olen ka jõudnud või ehk olen ampsanud endale liiga suure suutäie, niiet ajab suu lõhki.

Mõtteid (08.04).

Eelolev nädal on läbi saanud märkamatult: esiteks seepärast, et nädalas oli üks päev vähem "tööpäevi" ja rohkem päevi puhkamiseks. Neid on ka vaja, et saaks natuke taastuda ja läbi mõelda, mida vaja kuidas teha, sest kui pidevalt on tamp taga, siis juhtub, et unustad pisemadki detailid, mis on iseenesest olulised asja edukaks läbimiseks või tegemiseks. Ja teisena, mis sai ka juba mainitud, et on olnud väga-väga kiire: pidevalt jooksnud praktika-kooli-töö vahet, kusjuures kõik nõuavad täit tähelepanu- ükski ei ole vähem tähtsam...

Kõige rohkem on mind selle nädala jooksul pannud imestama praktikalasteaias olevate laste intelligentsus ja tahe õppida ning areneda. Vaadates juhendatava õpetaja tegevusi lastega, siis tundus algul nagu lapsed oleksid ennast ammendanud ja kõike tehakse ülima tüdimusega. Selle nädala jooksul, mil sain ise tegevusi läbi viia, olen aru saanud, et lastel on ka teine hingamine sees. JA mis kõige olulisem, nädala lõpus nad küsisid varakult juba hommikul, et mis me täna teeme. See tähendab, et see ergutas ka nende meeli ja mõtlemist, tegevused olid eakohased ja täiesti arendavad. Ma ei ole enne näinud, et kolmeaastased nii korralikult värvivad. Muidu on ikka nii, et annad värvimisvahendid kätte ja värvitakse nii 10 minuti piires ja natuke siit ning natuke sealt teatud osa, aga nemad- nad värvisid oma 20 minutit ja KÕIK detailid ära. Õpetaja mainis, et nad pole varem vildikatega värvinud, et ka seepärast ehk oli lastel põnev ja nad olid keskendunud ning järjekindlad pildi värvimisele. Lihtsalt see emotsioon ja vow-efekt oli nii võimas, et pani täiesti ahhetama, kui targad ja osavad lapsed. Tundus, et ka lapsed pole harjunud emotsionaalsusega, sest kui tegevust sai algul tunnete ja miimika abil edasi antud, ei osanud nad midagi teha või olla, kuidas käituda. Lõpuks võtsid nad nö vedu ja tulid kaasa.

Eelmisel nädalal olin kimpus täiesti konspektide kirjutamisega, see nädal tuli juba libedamalt. Ehk on asi ka lihtsalt päevas, tujus ja muudest hetke olukorda valitsevatest detailidest. Olen mõistnud, et mul on vaja veel väga palju asju teha ja üleüldises plaanis on mul väga suur koorem ja ka koormus peal. Pole isegi aega sõpradega kokku saada ja niisama olla ning jutustada tassi kõrval. Kahju sellest- loodan ja püüan seda muuta!

Mida ma avastasin see nädal endas, et kuigi ma olen kinnine inimene ja ei usalda kohe inimesi, enamjaolt ka pikema kohanemisajaga, siis olen ka eelnevalt märganud, et teatud aja möödudes, endalegi märkamatult, ma JÄRSKU võtan initsiatiivi kätte ja hakkan inimest usaldama ning temaga rääkima. See tundub mitte üldse minulik. Kas ma siis algul jälgin, milline teine inimene on ja kuidas tuleb temaga ning mis teemal rääkida, kuid jah prauhh tuleb see hetk, endalegi teadmata ja üllatusena, et hakkan suhtlema. Kuigi igas uues olukorras ma harjun näiliselt ära ja võtan kiiresti omaks teatud ning vajalikud oskused/teadmised, siis ikka on mõnda aega "võõras" tunne. Lihtsalt alguses on vaja, et lihtsalt nö edukalt hakkama saada.

Ehk toob ka järgmine kevadine nädal mulle minu, kui õppija ja areneja rollis midagi uut ning üllatavat, muidugi positiivset, mida ma enne pole teadnud! Samuti on oluline ka teada saada kriitikat või teada oma nõrki külgi, et parandada või siis esile seada hoopis oma tugevamaid külgi samal ajal parandades miinuspooli.

Mõtteid (01.04)

Viimaste sündmuste ajel olen märganud ja saanud kinnitust, KUI vajalik on õpetus ja kasvatus väikesele lapsele juba mudilase aastatest. Selles eas tuleb lapsele õpetada viisakusreegleid ja enesekohaseid oskusi, et endaga iseseisvalt toime tulla, sest keegi ei aita sind peale sinu enda. Oluline on ka õpetada ja arendada kohusetunnet ja vastutustunnet- ei ole normaalne, kui inimene kaob lihtsalt mitmeks nädalaks ära ja ilmub järsku, kui tuhast ja teeb nägu nagu kõik oleks ülimas korras. Asjad lihtsalt ei käi nii. On täiesti elementaarne, et antakse teada või vajadusel küsitakse luba/nõusolekut. Tänapäeva ühiskonnas on ka tähtis õpetada sotsiaalseid oskuseid- vanematele inimestele on ikka juba varajasest ajast meeldinud öelda, et noorus on hukas- kui hukas, ei oska keegi öelda. Pidevalt muutuvad ühiskonna kombed, tavad ja reeglid, mida peetakse normiks ja mida ei sallita. Nii ka lastega. Praegu justkui tunduks, et lapsed on läinud ülekäte- ei kuula sõna, ei saa endaga hakkama jne. Kui vanasti oli laps, kui osa hallist massist, siis nüüd on iga laps indiviid- seda sõna otseses mõttes. Teevad mida tahavad ning antakse neile õigust. Mis on aga selle tinginud? Iseenesest on see hea, sest laps hakkab tähtsustama ennast ja enda vajadusi- ühesõnaga õpib enda eest seisma, aga õpetada tuleks ka seda, et enda eest seismine ei tähenda laipadest üle minemist. Üksteisega tuleb arvestada ja enda lähedasi hoida. Arvan, et kohati on tinginud need muutused meie kiiresti arenev ühiskond. Tahetakse olla kõige-kõige edukamad, targemad, arenenumad, ja muidugi rikkamad :) Aga kuna kiirus rõhub pidevalt takka, siis ei ole enam vanematel aega oma pisikeste jaoks ning kuna raha on, siis pannakse laps igasugustesse ringidesse, mistõttu muutub ta väga rahutuks ning kerkivad esile sotsiaalsete oskuste puudulikkusest tingitud probleemid nt. lasteaias- löömine, hammustamine, mänguasjade jagamine jõuga, kiusamine jne.

Teine küsimus tekkis mul seoses selle nädalaga usalduse kohta. Kui tutvud inimesega, siis sellest esmapilgust ja jutust tekib sulle mulje temast. Mõni hakkab kohe usaldama, teisel võtab see rohkem aega. Usaldusväärsus on kõik sinu kogemused, olek, suhted, liikumine, teod, mis teevad sinust inimese, kes sa oled. Mida selgemalt on tajutavad sinu eetilised põhimõtted, intellektuaalne ja emotsionaalne olek, seda tugevamat usaldust sa suhtesse lood. Usaldusliku suhte loomiseks on vaja väljendada oma seisukohti, põhimõtteid ja anda selgitusi oma suhtumistele lähtuvalt oma väärtusruumist.Tahtes luua edukat suhet, tuleb hakata kombineerima erinevaid võtteid ning väljendada ja teha arusaadavaks oma mõtted.

Kohalolek väljendab sinu võimet luua kiiresti suhteid ja ühendusi erinevate inimestega.See on oskus tegeleda erinevate situatsioonide ja probleemidega ning vaadelda neid laiemas kontekstis (Tõnismäe 2008:142).

Kolm nädalat on praktikat, üks on käidud, kaks veel. Mind pani täiesti imestama, kui soojalt võeti vastu ning kuulati minu arvamusi ja seisukohti. Vajalike dokumentide vormistamisel aidati, suunati, kuid ei laidetud ühtegi mõtet maha. Nüüd tuleb aga järgnevad kaks nädalat elada ise õpetaja rolli sisse, sest on vaja saada kogemusi, mis rikastaks mind, kui tulevast õpetajat ja õppijat.