Iseseisev loeng (18.02.)

Meile anti ülesanne kolme nädala jooksul teostada oma rühmatööd- ülesandeks oli juhtumi analüüs. Algul ei teadnud kohe mida valida, siis tegime "Kivi, paber, käärid"- peale jäi "Mona Lisa naeratus"- tahtsin ise just seda näha, kuna Julia Roberts näitlejana on üsna sümpaatne.

Algselt filmi vaadates, ei tekkinud mingeid emotsioone- oli tunne nagu vaataks filmi, ei osanud kuskilt mõtlemist alustada ja analüüsida. Filmi keskel läks aga pea lahti- hakkasin märkmeid tegema ja endamisi analüüsima. Hiljem toimus arutelu selle üle... Kui algul olin selle poolt, et peategelane ikka arenes, siis lõpus mõtlesin ma risti vastupidi. Kohati läksin ka emotsionaalseks- et peategelane ise tahab suuri muutusi teha, aga iseendaga ei võta midagi ette.

Alustasin ka kohustusliku materjali lugemisega, selleks oli ingliskeelne kirjandus. Avastasin enda jaoks, et kuidas on võimalik nii täpselt kirja panna inimese arengu etappe- minu jaoks, kui täppisteadus. Olles ise sellises situatsioonis, ei oskaks ma küll sõnadega põhjendada, et nüüd toimub mul väärtuste läbi vaatamine, et äkki pean enda hoiakuid ja põhimõtteid muutma, et edasi jõuda. Iseenesest pani see mind väga mõtlema kõige üle. Ma loodan, et ma ka säilitan seda teadmist edaspidiseks.

Mida ma õppisin eelolevast nädalast: mul puudus kindel otsustusvõime või endas kindel olemine. Kui sõbranna küsis, et mis filmi me vaatame, teadsin kohe, et tahan Robertsit vaadata, aga ma ei öelnud. Siis tegime selle mängu... Koos vaatasime filmi ja rahumeelel saime arutada, kõik arvestasid üksteise arvamusega, kellegist ei trambitud nö üle, et mis on õige. Iseenesest ei pakkunud mulle huvi sellel teemal arutamine- kas ma olin liiga väsinud või ärritunud, mingid segavad faktorid segasid korrektset mõttetööd.

Ka koolis ei ole kerge. Mõni asi paneb kahtlema teatava inimese ebapädevuses.... lihtsalt imeinimesed peame olema, kuna tunniplaan on nii tihe, et ei jõua isegi hinge tõmmata. Esmaspäeval alustame kella kümnest ja lõpetame iga päev kuni neljapäeva kella kaheni praegu, märtsist kuueni. Tekitab lihtsalt frustratsiooni ja tüdimust- mõtteid enam polegi, käiks nagu robot ringi, lihtsalt et pluss kirja saada. Ma loodan, et mul tuleb optimismipisik varsti tagasi, siis on ka ehk arengut tunda, praegu nagu tammuks ühel kohal...