Eelolev nädal on olnud eriti töine ning väga kiire. Väga palju on olnud teha ja palju on ka ära tehtud. Kõige suurem rõõm on mul selle aine juhtumi analüüs, mis vajas väga palju mõtlemist ning analüüsimist. Samuti eeldas see väga palju toimunu üle arutlemist ning samuti kuidas kõik analüüsitu ja mõeldu kokku panna- see oli kõige suurem mõtlemisekoht.
Eelmisel esmaspäeval saime hommikul raamatukogus kokku ja hakkasime oma tekste vaatama ja lugema. Algul tundus, et ei ole ega oska kuskilt alustada. Aga siis lihtsalt alustasime ja nii hakkas mõte jooksma.
Kuna mul jäi hoog sisse hakkasin kohe õhtul tegelema töö vormistusliku poolega ja ettekandega, kõik hakkas minu jaoks paika loksuma- mida teha vaja, kuhu mingi tsitaat käib jne. Olin raskest seisupunktist lõpuks edasi saanud.
Ikkagi ei saa ma üle ega ümber inglisekeelsest Merriami tekstist. Tänu loetule olen hakanud rohkem aru saama, mismoodi inimene tegutseb ja kuidas teguviisi tõlgendada, toimub see kõik ju alateadlikult. Arvan, et üha rohkem koosneb elu kriisidest, kuna juhtunut mõeldakse ja analüüsitakse pidevalt- miks ma nii tegin, kas oleks saanud seda teha teisiti, mida ma edasi teen, on mul variante? Tundub, et kriis on justkui üks õppetund, kuna sellest inimene õpib ja areneb edasi. Iga tagasilöök või isegi edusamm, mis saavutatakse, arendab inimest.
Olen nii uhke ka meie plakati üle, kuna see tuli eriti hea, minu meelest- efektne ning igatepidi loogiline. Isegi võiks seda kasutada muul otstarbel, kui Katherine, kui õppija analüüsimisel.
Samuti meie grupi koostöö laabus superhästi- tuleb au anda, et inimesed on ikka tahtnud ja viitsinud asja tõsiselt võtta. Me ei pidanud tegema eraldi kokkusaamisi, et arutleda, mida-kuidas, kuna me saime meili teel õhtu jooksul kirjade vahendusel väga hästi suheldud. Jagasime ülesanded ära, nii et ei tundunud, et keegi oleks justkui vähem või rohkem teinud. Kõik andsid oma panuse ning hinge töösse- et ei oleks, kui lihtsalt üle jala midagi kokku kirjutatud, vaid ikka hingega ja mõtestatult!!
Tublid olime!
Eelmisel esmaspäeval saime hommikul raamatukogus kokku ja hakkasime oma tekste vaatama ja lugema. Algul tundus, et ei ole ega oska kuskilt alustada. Aga siis lihtsalt alustasime ja nii hakkas mõte jooksma.
Kuna mul jäi hoog sisse hakkasin kohe õhtul tegelema töö vormistusliku poolega ja ettekandega, kõik hakkas minu jaoks paika loksuma- mida teha vaja, kuhu mingi tsitaat käib jne. Olin raskest seisupunktist lõpuks edasi saanud.
Ikkagi ei saa ma üle ega ümber inglisekeelsest Merriami tekstist. Tänu loetule olen hakanud rohkem aru saama, mismoodi inimene tegutseb ja kuidas teguviisi tõlgendada, toimub see kõik ju alateadlikult. Arvan, et üha rohkem koosneb elu kriisidest, kuna juhtunut mõeldakse ja analüüsitakse pidevalt- miks ma nii tegin, kas oleks saanud seda teha teisiti, mida ma edasi teen, on mul variante? Tundub, et kriis on justkui üks õppetund, kuna sellest inimene õpib ja areneb edasi. Iga tagasilöök või isegi edusamm, mis saavutatakse, arendab inimest.
Olen nii uhke ka meie plakati üle, kuna see tuli eriti hea, minu meelest- efektne ning igatepidi loogiline. Isegi võiks seda kasutada muul otstarbel, kui Katherine, kui õppija analüüsimisel.
Samuti meie grupi koostöö laabus superhästi- tuleb au anda, et inimesed on ikka tahtnud ja viitsinud asja tõsiselt võtta. Me ei pidanud tegema eraldi kokkusaamisi, et arutleda, mida-kuidas, kuna me saime meili teel õhtu jooksul kirjade vahendusel väga hästi suheldud. Jagasime ülesanded ära, nii et ei tundunud, et keegi oleks justkui vähem või rohkem teinud. Kõik andsid oma panuse ning hinge töösse- et ei oleks, kui lihtsalt üle jala midagi kokku kirjutatud, vaid ikka hingega ja mõtestatult!!
Tublid olime!
hola que tal?
VastaKustuta