Eelolev nädal on läbi saanud märkamatult: esiteks seepärast, et nädalas oli üks päev vähem "tööpäevi" ja rohkem päevi puhkamiseks. Neid on ka vaja, et saaks natuke taastuda ja läbi mõelda, mida vaja kuidas teha, sest kui pidevalt on tamp taga, siis juhtub, et unustad pisemadki detailid, mis on iseenesest olulised asja edukaks läbimiseks või tegemiseks. Ja teisena, mis sai ka juba mainitud, et on olnud väga-väga kiire: pidevalt jooksnud praktika-kooli-töö vahet, kusjuures kõik nõuavad täit tähelepanu- ükski ei ole vähem tähtsam...
Kõige rohkem on mind selle nädala jooksul pannud imestama praktikalasteaias olevate laste intelligentsus ja tahe õppida ning areneda. Vaadates juhendatava õpetaja tegevusi lastega, siis tundus algul nagu lapsed oleksid ennast ammendanud ja kõike tehakse ülima tüdimusega. Selle nädala jooksul, mil sain ise tegevusi läbi viia, olen aru saanud, et lastel on ka teine hingamine sees. JA mis kõige olulisem, nädala lõpus nad küsisid varakult juba hommikul, et mis me täna teeme. See tähendab, et see ergutas ka nende meeli ja mõtlemist, tegevused olid eakohased ja täiesti arendavad. Ma ei ole enne näinud, et kolmeaastased nii korralikult värvivad. Muidu on ikka nii, et annad värvimisvahendid kätte ja värvitakse nii 10 minuti piires ja natuke siit ning natuke sealt teatud osa, aga nemad- nad värvisid oma 20 minutit ja KÕIK detailid ära. Õpetaja mainis, et nad pole varem vildikatega värvinud, et ka seepärast ehk oli lastel põnev ja nad olid keskendunud ning järjekindlad pildi värvimisele. Lihtsalt see emotsioon ja vow-efekt oli nii võimas, et pani täiesti ahhetama, kui targad ja osavad lapsed. Tundus, et ka lapsed pole harjunud emotsionaalsusega, sest kui tegevust sai algul tunnete ja miimika abil edasi antud, ei osanud nad midagi teha või olla, kuidas käituda. Lõpuks võtsid nad nö vedu ja tulid kaasa.
Eelmisel nädalal olin kimpus täiesti konspektide kirjutamisega, see nädal tuli juba libedamalt. Ehk on asi ka lihtsalt päevas, tujus ja muudest hetke olukorda valitsevatest detailidest. Olen mõistnud, et mul on vaja veel väga palju asju teha ja üleüldises plaanis on mul väga suur koorem ja ka koormus peal. Pole isegi aega sõpradega kokku saada ja niisama olla ning jutustada tassi kõrval. Kahju sellest- loodan ja püüan seda muuta!
Mida ma avastasin see nädal endas, et kuigi ma olen kinnine inimene ja ei usalda kohe inimesi, enamjaolt ka pikema kohanemisajaga, siis olen ka eelnevalt märganud, et teatud aja möödudes, endalegi märkamatult, ma JÄRSKU võtan initsiatiivi kätte ja hakkan inimest usaldama ning temaga rääkima. See tundub mitte üldse minulik. Kas ma siis algul jälgin, milline teine inimene on ja kuidas tuleb temaga ning mis teemal rääkida, kuid jah prauhh tuleb see hetk, endalegi teadmata ja üllatusena, et hakkan suhtlema. Kuigi igas uues olukorras ma harjun näiliselt ära ja võtan kiiresti omaks teatud ning vajalikud oskused/teadmised, siis ikka on mõnda aega "võõras" tunne. Lihtsalt alguses on vaja, et lihtsalt nö edukalt hakkama saada.
Ehk toob ka järgmine kevadine nädal mulle minu, kui õppija ja areneja rollis midagi uut ning üllatavat, muidugi positiivset, mida ma enne pole teadnud! Samuti on oluline ka teada saada kriitikat või teada oma nõrki külgi, et parandada või siis esile seada hoopis oma tugevamaid külgi samal ajal parandades miinuspooli.
Kõige rohkem on mind selle nädala jooksul pannud imestama praktikalasteaias olevate laste intelligentsus ja tahe õppida ning areneda. Vaadates juhendatava õpetaja tegevusi lastega, siis tundus algul nagu lapsed oleksid ennast ammendanud ja kõike tehakse ülima tüdimusega. Selle nädala jooksul, mil sain ise tegevusi läbi viia, olen aru saanud, et lastel on ka teine hingamine sees. JA mis kõige olulisem, nädala lõpus nad küsisid varakult juba hommikul, et mis me täna teeme. See tähendab, et see ergutas ka nende meeli ja mõtlemist, tegevused olid eakohased ja täiesti arendavad. Ma ei ole enne näinud, et kolmeaastased nii korralikult värvivad. Muidu on ikka nii, et annad värvimisvahendid kätte ja värvitakse nii 10 minuti piires ja natuke siit ning natuke sealt teatud osa, aga nemad- nad värvisid oma 20 minutit ja KÕIK detailid ära. Õpetaja mainis, et nad pole varem vildikatega värvinud, et ka seepärast ehk oli lastel põnev ja nad olid keskendunud ning järjekindlad pildi värvimisele. Lihtsalt see emotsioon ja vow-efekt oli nii võimas, et pani täiesti ahhetama, kui targad ja osavad lapsed. Tundus, et ka lapsed pole harjunud emotsionaalsusega, sest kui tegevust sai algul tunnete ja miimika abil edasi antud, ei osanud nad midagi teha või olla, kuidas käituda. Lõpuks võtsid nad nö vedu ja tulid kaasa.
Eelmisel nädalal olin kimpus täiesti konspektide kirjutamisega, see nädal tuli juba libedamalt. Ehk on asi ka lihtsalt päevas, tujus ja muudest hetke olukorda valitsevatest detailidest. Olen mõistnud, et mul on vaja veel väga palju asju teha ja üleüldises plaanis on mul väga suur koorem ja ka koormus peal. Pole isegi aega sõpradega kokku saada ja niisama olla ning jutustada tassi kõrval. Kahju sellest- loodan ja püüan seda muuta!
Mida ma avastasin see nädal endas, et kuigi ma olen kinnine inimene ja ei usalda kohe inimesi, enamjaolt ka pikema kohanemisajaga, siis olen ka eelnevalt märganud, et teatud aja möödudes, endalegi märkamatult, ma JÄRSKU võtan initsiatiivi kätte ja hakkan inimest usaldama ning temaga rääkima. See tundub mitte üldse minulik. Kas ma siis algul jälgin, milline teine inimene on ja kuidas tuleb temaga ning mis teemal rääkida, kuid jah prauhh tuleb see hetk, endalegi teadmata ja üllatusena, et hakkan suhtlema. Kuigi igas uues olukorras ma harjun näiliselt ära ja võtan kiiresti omaks teatud ning vajalikud oskused/teadmised, siis ikka on mõnda aega "võõras" tunne. Lihtsalt alguses on vaja, et lihtsalt nö edukalt hakkama saada.
Ehk toob ka järgmine kevadine nädal mulle minu, kui õppija ja areneja rollis midagi uut ning üllatavat, muidugi positiivset, mida ma enne pole teadnud! Samuti on oluline ka teada saada kriitikat või teada oma nõrki külgi, et parandada või siis esile seada hoopis oma tugevamaid külgi samal ajal parandades miinuspooli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar