Selle nädala jooksul olen aru saanud, kui palju on vaja veel teha, et läbida teine kursus koolis. Ja lõppu nagu ei tundukski tulemas. Kui ühe asja lõpetad, pannakse ette järgmine ja vaat et veel keerulisem asi. Ja nende lahendamine vajab eri lähenemist ning mõnikord ka erivahendeid, ja see on kõik kinni aja olemasolus. Sellel nädalal oli mul justkui üks ajakava: hommikul üles, söömine, kooli- pikalt pikalt koolis, tagasi koju, söömine, vaadata oma tööde nimekirja ja nende üle mõelda ning magama. Ja nii iga päev. Neljapäev ja reede erinesid sellest, et kooli asemel läksin tööle- töö oli oma seitsmeni. Kokkuvõttes: mida ma sellel nädalal endas märkasin. Panin tähele, et olen kohutavalt väsinud ja ei jõua ega taha enam midagi teha. Kas võib selle kevadväsimuse alla lisada või on see tingitud praktika läbisaamisest- ei tea.
Isegi imestan, et mul veel sõbrad on olemas, sest nende jaoks mul aega üldse pole. Koju jõudes ei ole ma enam võimeline välja minema või isegi kellelegi külla minema. Sünnipäevade pidamisest või koolikursuse kokkutulekust rääkimata. Küll räägin ja seletan neile, et ma seekord ikka ei saa, et proovin järgmine kord... teised aga väidavad, et nemad ikka jõuavad vaatama kõigele sõpradega koos olla ja aega veeta- minul tõesti reaalselt sellist aega ei ole, ma kohe kadestan neid, nad tunduvad nagu imeinimesed, kes vist öösel ka ei maga. Olen leppinud sellega ja ootan ka seepärast juba mai lõppu. (seepärast jäi mul seekord ka tudengipäevadest osa võtmata)
Selle nädala märksõnad olekski minu, kui õppija märkamises: kiirus, aja puudumine, väsimus, soovimatus midagi teha, palju koolitöid- hetkel toimuv ei ole küll negatiivne, kuid ka mitte midagi positiivset. Selle kõrval võib aimata, et õpin aja planeerimist; tööde jaotust, kuidas ja millal midagi teha ja olla realistlik selle kõige kõrval ning mitte kiirustada asju takka, vaid teha ikka endale omase põhjalikkuse ja pühendumusega- nii olen ise tulemusega rahul, ja ei jää ka midagi sisemiselt häirima.
Töö tõttu osalesin ka majasisestel talgutel- see oli tegelikult nii vahva... Inimesed kõik töötasid. Mis jäi silma, oli see nagu oleks see kõigile asi mida "peab" tegema ning sellist jutuajamist seal kõrval polnud. Samas ehk ongi see eestlasele omane käitumine- vaikselt teeb tööd ning ei oska või ei taha rääkida teisega. Töö korral nagu lülitatakse ennast välja ja tehakse nagu masin. Aga tõesti, lõpptulemus oli koristamise näol ilus ja puhas. Kangesti ootan juba kommentaare tehtud tööde kohta...
Taaskord: tuleb elada lihtsalt päev korraga ja vaadata, mis edasi saab. Ettemõtlemisega praeguses olukorras ei võida midagi, ainult suure peavalu ja ahastuse. Ilusate kevadiste ilmade kõrval tuleb ennast nüüd siiski selle semestri lõpuks kokku võtta ja asjad ära teha!!! Ehk siis: "Ära viska tänaseid toimetusi homse varna!".
Isegi imestan, et mul veel sõbrad on olemas, sest nende jaoks mul aega üldse pole. Koju jõudes ei ole ma enam võimeline välja minema või isegi kellelegi külla minema. Sünnipäevade pidamisest või koolikursuse kokkutulekust rääkimata. Küll räägin ja seletan neile, et ma seekord ikka ei saa, et proovin järgmine kord... teised aga väidavad, et nemad ikka jõuavad vaatama kõigele sõpradega koos olla ja aega veeta- minul tõesti reaalselt sellist aega ei ole, ma kohe kadestan neid, nad tunduvad nagu imeinimesed, kes vist öösel ka ei maga. Olen leppinud sellega ja ootan ka seepärast juba mai lõppu. (seepärast jäi mul seekord ka tudengipäevadest osa võtmata)
Selle nädala märksõnad olekski minu, kui õppija märkamises: kiirus, aja puudumine, väsimus, soovimatus midagi teha, palju koolitöid- hetkel toimuv ei ole küll negatiivne, kuid ka mitte midagi positiivset. Selle kõrval võib aimata, et õpin aja planeerimist; tööde jaotust, kuidas ja millal midagi teha ja olla realistlik selle kõige kõrval ning mitte kiirustada asju takka, vaid teha ikka endale omase põhjalikkuse ja pühendumusega- nii olen ise tulemusega rahul, ja ei jää ka midagi sisemiselt häirima.
Töö tõttu osalesin ka majasisestel talgutel- see oli tegelikult nii vahva... Inimesed kõik töötasid. Mis jäi silma, oli see nagu oleks see kõigile asi mida "peab" tegema ning sellist jutuajamist seal kõrval polnud. Samas ehk ongi see eestlasele omane käitumine- vaikselt teeb tööd ning ei oska või ei taha rääkida teisega. Töö korral nagu lülitatakse ennast välja ja tehakse nagu masin. Aga tõesti, lõpptulemus oli koristamise näol ilus ja puhas. Kangesti ootan juba kommentaare tehtud tööde kohta...
Taaskord: tuleb elada lihtsalt päev korraga ja vaadata, mis edasi saab. Ettemõtlemisega praeguses olukorras ei võida midagi, ainult suure peavalu ja ahastuse. Ilusate kevadiste ilmade kõrval tuleb ennast nüüd siiski selle semestri lõpuks kokku võtta ja asjad ära teha!!! Ehk siis: "Ära viska tänaseid toimetusi homse varna!".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar