Kolmapäevases loengus oli enda õppimisest rääkimas andragoogika magistrant Mari, kes tõi väga ehedaid näiteid, kuidas tema õppis ja kuidas teda ümbritsev kolleegium hakkasid temast, kui uuest inimesest huvi tundma. Oli väga põnev kuulda, kuidas teine inimene räägib ja analüüsib oma õppimiskogemusest töötades ühes töökollektiivis. Esimesest töökohast saab kahtlemata suure kogemustepagasi ning inimene hakkab välja töötama oma töötamismustrit, põhinedes oma hoiakutele, teadmistele ning arvesse võttes ka töökollektiivi ja töö eripära ning nõudeid, mis aitab edukamalt toime tulla ning ootamatustega kohaneda.
Märkasin, et kui anti rühmadele ülesanne tuua välja oma üldine mõte või arutelu, mida nad õppisid tehes juhtumianalüüsi, siis kõik rühmaliikmed reageerisid ülesandele erinevalt. Oli neid, kes hakkasid kohe energiliselt asja arutama ja tooma välja mõtteid; oli teisi, kes ei tulnud kaasa. Kui öeldakse, et laste käitumist ja mõtlemist saab analüüsida nende joonistuste kaudu, mida nad mõtlevad ning tunnevad, siis tegelikult saab ka täiskasvanuid vaadelda. Iga inimene on erinev- mõni oskab ennast nii kirjalikult kui suuliselt väljendada, teine aga emotsioonide või olekuga. Nt kui inimene on närvis: saab vaadelda, kuidas erinevad inimesed ärrituvusel tegutsevad- mida teevad (sodivad/kritseldavad, mööbeldavad, lõhuvad, istuvad vaikselt), näoilmingud (vihane, neutraalne, punane nägu), žestid, hoiak ja üleüldine käitumine. Kui hästi jälgida, siis saab aru inimese eesmärkidest, mida ta tahab teha/teeb.
Juttu oli ka õppimisest- kuidas keegi õpib. Avastasin, et õppimise rollide faasis olen rolli loomise etapis. See tähendab, et olles äsja kooli tulnud, toimus kohanemine koolieluga ning õpilasena hakkasin looma õppimismustreid, kuidas midagi edukalt teha ja kuidas muidu ülikoolis on kombeks. Ühesõnaga käis enda õppimisviisi ja enda hoiaku õppimise suhtes juurutamine. Nüüd on juba teada, kuidas ma õpin, kui palju aega läheb mul nt konspekti õppimisele või millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata või rohkem iseseisvat tööd teha. Enda üllatuseks enda analüüsimisel selgus, et olen õppinud õppima süvitsi. Nimelt kui keskkoolis sai õppida selle mõttega, et hinded kätte saada ja ka lisaringe võtta selle eesmärgiga, et kuskile kooli sisse saada, siis enam see nii ei ole. Olen aru saanud, et see kõik on mulle endale vajalik. Nt vanemad ei tee ju nende teadmistega midagi, mis mina omandan. Olles alles nii noor, on see kõik alus minu tööle, töökogemusele ja üleüldisele õppimisele terve elu läbi. Loengutes käimine on minu enda vaba valik: kui ma soovin ennast arendada ja saada ikka praktilisi teadmisi ning oskusi iseseisvaks eluks, siis tuleb/tahan ka loengus käia. Oleks üpris kahju avastada ülikooli lõpus, et mida ma siin üldse õppisin ja tööpõllul oleks väga raske, sest ei pööranud tähelepanu loengutes omandatule.
Ühesõnaga, olen jõudnud sinna, kus tuleb arusaamine, et: "Täiskasvanu asub õppima, kui tal on valmisolek midagi uut kogeda või paremini sooritada, et reaalses elus paremini toime tulla"(Ross-Gordon 2003:44).
Otsigem kogemusi ja püstitagem eesmärke!
Märkasin, et kui anti rühmadele ülesanne tuua välja oma üldine mõte või arutelu, mida nad õppisid tehes juhtumianalüüsi, siis kõik rühmaliikmed reageerisid ülesandele erinevalt. Oli neid, kes hakkasid kohe energiliselt asja arutama ja tooma välja mõtteid; oli teisi, kes ei tulnud kaasa. Kui öeldakse, et laste käitumist ja mõtlemist saab analüüsida nende joonistuste kaudu, mida nad mõtlevad ning tunnevad, siis tegelikult saab ka täiskasvanuid vaadelda. Iga inimene on erinev- mõni oskab ennast nii kirjalikult kui suuliselt väljendada, teine aga emotsioonide või olekuga. Nt kui inimene on närvis: saab vaadelda, kuidas erinevad inimesed ärrituvusel tegutsevad- mida teevad (sodivad/kritseldavad, mööbeldavad, lõhuvad, istuvad vaikselt), näoilmingud (vihane, neutraalne, punane nägu), žestid, hoiak ja üleüldine käitumine. Kui hästi jälgida, siis saab aru inimese eesmärkidest, mida ta tahab teha/teeb.
Juttu oli ka õppimisest- kuidas keegi õpib. Avastasin, et õppimise rollide faasis olen rolli loomise etapis. See tähendab, et olles äsja kooli tulnud, toimus kohanemine koolieluga ning õpilasena hakkasin looma õppimismustreid, kuidas midagi edukalt teha ja kuidas muidu ülikoolis on kombeks. Ühesõnaga käis enda õppimisviisi ja enda hoiaku õppimise suhtes juurutamine. Nüüd on juba teada, kuidas ma õpin, kui palju aega läheb mul nt konspekti õppimisele või millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata või rohkem iseseisvat tööd teha. Enda üllatuseks enda analüüsimisel selgus, et olen õppinud õppima süvitsi. Nimelt kui keskkoolis sai õppida selle mõttega, et hinded kätte saada ja ka lisaringe võtta selle eesmärgiga, et kuskile kooli sisse saada, siis enam see nii ei ole. Olen aru saanud, et see kõik on mulle endale vajalik. Nt vanemad ei tee ju nende teadmistega midagi, mis mina omandan. Olles alles nii noor, on see kõik alus minu tööle, töökogemusele ja üleüldisele õppimisele terve elu läbi. Loengutes käimine on minu enda vaba valik: kui ma soovin ennast arendada ja saada ikka praktilisi teadmisi ning oskusi iseseisvaks eluks, siis tuleb/tahan ka loengus käia. Oleks üpris kahju avastada ülikooli lõpus, et mida ma siin üldse õppisin ja tööpõllul oleks väga raske, sest ei pööranud tähelepanu loengutes omandatule.
Ühesõnaga, olen jõudnud sinna, kus tuleb arusaamine, et: "Täiskasvanu asub õppima, kui tal on valmisolek midagi uut kogeda või paremini sooritada, et reaalses elus paremini toime tulla"(Ross-Gordon 2003:44).
Otsigem kogemusi ja püstitagem eesmärke!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar