Minule, kui õppijale on loeng „Õppimine täiskasvanueas“ andnud väga palju. Algul eeldasin loengust, kus käsitletakse lihtsalt täiskasvanud õppija etappe ja ehk ka natuke ajalugu tutvustades. Nüüd tean, et see nii ei ole. Põhirõhk on minul, kui õppijal, kes areneb pidevalt nii kodus, koolis, kui tööl.
Mida olen enda juures märganud? Olen hakanud rohkem ümbritsevat märkama ja analüüsima, kaasa arvatud ka enda analüüsimine ja oma arengu märkamine. Tooksin siinkohal välja mõtlemise selguse- ehk probleemide välja toomine ja sõnastamine, mis on muidu minu jaoks väga keeruline olnud, ja eneseväljendusoskuse areng. Muutunud on mõtteviis ja osaliselt hoiakud ning väärtused, kinnistunud ning täiustunud minakontseptsioon. Blogidest tuleb välja ka pidev eneseanalüüsimine. Inimene juhib tugevalt oma arengut: nö ohjad on enda käes, aga hoiakud ja väärtused pidevalt muutuvad või täiustuvad, kohandudes vastavalt uuele olukorrale, mistõttu ei ole sellist enesekindlust. On märgata, et paljusid asju olen enda jaoks seadnud küsimärgi alla, seda kas olude sunnil või lihtsalt teadmatusest. Näha on ka säärast iseloomulikku joont, et olen algul uue situatsiooni ees (olla üksi või järgida rahvasumma liikumist) pelglik, kuid kui siiski mõtlen enda jaoks välja esialgse taktika või süsteemi, kuidas olukorraga tegeleda hakkab asi juba libedamalt jooksma. Vaatamata kahtlustele on endas olemas siiski initsiatiivikus ja julge pealehakkamine.
Esimeses blogis olen enesele teadmata püstitanud probleemi, et mis see õppimine on. Hüpoteesina, et õppimine on teadmiste omandamine läbi kogemuse, katse-eksitus meetodil, mille tulemusena kaasnevad oskused. Ma teadvustan endale probleemide olemasolu ja vajadus nende lahendamisele, kuid aja puudusel jäävad nad momendil õhku või siis probleemi kriitiliseks muutumisel hakatakse seda olude sunnil koheselt lahendama. Inimesena olen avatud uutele ideedele, mis lähevad kokku minu hoiakute ja arusaamadega. Mille kohta teadmised või hoiak puudub võetakse vastavad mõtted enda teadmiste/kogemuste üle arutledes/analüüsides omaks kohandades vaid enda mõtteviisiga ja endale vajalikuga.
Teise iseloomuliku joonena tuleb välja, et tagasilöögid võtavad mult positiivsuse, teotahte ja optimismi. See kõik on seotud aga kahtluste alla endas ja ümbritsevas ning ärritumine „ebaõigluse“ peale. Tagajärjeks on tüdimus, motivatsiooni puudumine ja haigus. Motivatsioon ja positiivsus taastuvad aga edukalt tehtud töödest ning tunnustusest. Nii ka õppimises. Õppija toetub oma uskumustele-arusaamadele õppimisest, mis on omandatud oma kogemustest õppijana (Krabi 2009). Üliõpilase, kui õppijana, on mul välja kujunenud roll. Roll on käitumine, hoiakute ja kohustuste kogum, mida oodatakse mingi staatusega inimeselt (Hayes 2002; Krabi 2009 järgi). Roll tuleb omaks võtta, sh kujundada arusaam endast selles rollis, mis toimub sotsialisatsiooni kui õppimisprotsessi kaudu (Krabi 2009). Moreno rolli arenemise astmete järgi olen rolli loomise etapis. See tähendab, et olen enda jaoks selgeks teinud, kuidas edukalt õppida ja tegutseda nt iseseisvate tööde puhul. Kust ja millest alustan, mis on minu prioriteedid loengus osalejana ja mida soovin omandada. Nii on ka aja jooksul muutunud minu õppimisstiil. Keskkoolis olles õppisin pindmiselt, mis tähendab seda, et ma ei pööranud suurt tähelepanu õpetatava olulisusele, sest ei tundunud minu jaoks huvitav, vaid „kohustusliku“ läbimisele eesmärgiga kool läbida. Ülikoolis olles olen aru saanud, et kõik mis ma õpin on endale: teadmised ja oskused- neid on mul endal vaja, et saada hiljem edukalt hakkama. Tähendab see seda, et olen õppinud süvitsi õppima, sest see tundub mulle huvitav ja vajalik. Ühesõnaga: „Täiskasvanu asub õppima, kui tal on valmisolek midagi uut kogeda või paremini sooritada, et reaalses elus paremini toime tulla“(Ross-Gordon 2003:44; Krabi 2009 järgi).
Mida olen enda juures märganud? Olen hakanud rohkem ümbritsevat märkama ja analüüsima, kaasa arvatud ka enda analüüsimine ja oma arengu märkamine. Tooksin siinkohal välja mõtlemise selguse- ehk probleemide välja toomine ja sõnastamine, mis on muidu minu jaoks väga keeruline olnud, ja eneseväljendusoskuse areng. Muutunud on mõtteviis ja osaliselt hoiakud ning väärtused, kinnistunud ning täiustunud minakontseptsioon. Blogidest tuleb välja ka pidev eneseanalüüsimine. Inimene juhib tugevalt oma arengut: nö ohjad on enda käes, aga hoiakud ja väärtused pidevalt muutuvad või täiustuvad, kohandudes vastavalt uuele olukorrale, mistõttu ei ole sellist enesekindlust. On märgata, et paljusid asju olen enda jaoks seadnud küsimärgi alla, seda kas olude sunnil või lihtsalt teadmatusest. Näha on ka säärast iseloomulikku joont, et olen algul uue situatsiooni ees (olla üksi või järgida rahvasumma liikumist) pelglik, kuid kui siiski mõtlen enda jaoks välja esialgse taktika või süsteemi, kuidas olukorraga tegeleda hakkab asi juba libedamalt jooksma. Vaatamata kahtlustele on endas olemas siiski initsiatiivikus ja julge pealehakkamine.
Esimeses blogis olen enesele teadmata püstitanud probleemi, et mis see õppimine on. Hüpoteesina, et õppimine on teadmiste omandamine läbi kogemuse, katse-eksitus meetodil, mille tulemusena kaasnevad oskused. Ma teadvustan endale probleemide olemasolu ja vajadus nende lahendamisele, kuid aja puudusel jäävad nad momendil õhku või siis probleemi kriitiliseks muutumisel hakatakse seda olude sunnil koheselt lahendama. Inimesena olen avatud uutele ideedele, mis lähevad kokku minu hoiakute ja arusaamadega. Mille kohta teadmised või hoiak puudub võetakse vastavad mõtted enda teadmiste/kogemuste üle arutledes/analüüsides omaks kohandades vaid enda mõtteviisiga ja endale vajalikuga.
Teise iseloomuliku joonena tuleb välja, et tagasilöögid võtavad mult positiivsuse, teotahte ja optimismi. See kõik on seotud aga kahtluste alla endas ja ümbritsevas ning ärritumine „ebaõigluse“ peale. Tagajärjeks on tüdimus, motivatsiooni puudumine ja haigus. Motivatsioon ja positiivsus taastuvad aga edukalt tehtud töödest ning tunnustusest. Nii ka õppimises. Õppija toetub oma uskumustele-arusaamadele õppimisest, mis on omandatud oma kogemustest õppijana (Krabi 2009). Üliõpilase, kui õppijana, on mul välja kujunenud roll. Roll on käitumine, hoiakute ja kohustuste kogum, mida oodatakse mingi staatusega inimeselt (Hayes 2002; Krabi 2009 järgi). Roll tuleb omaks võtta, sh kujundada arusaam endast selles rollis, mis toimub sotsialisatsiooni kui õppimisprotsessi kaudu (Krabi 2009). Moreno rolli arenemise astmete järgi olen rolli loomise etapis. See tähendab, et olen enda jaoks selgeks teinud, kuidas edukalt õppida ja tegutseda nt iseseisvate tööde puhul. Kust ja millest alustan, mis on minu prioriteedid loengus osalejana ja mida soovin omandada. Nii on ka aja jooksul muutunud minu õppimisstiil. Keskkoolis olles õppisin pindmiselt, mis tähendab seda, et ma ei pööranud suurt tähelepanu õpetatava olulisusele, sest ei tundunud minu jaoks huvitav, vaid „kohustusliku“ läbimisele eesmärgiga kool läbida. Ülikoolis olles olen aru saanud, et kõik mis ma õpin on endale: teadmised ja oskused- neid on mul endal vaja, et saada hiljem edukalt hakkama. Tähendab see seda, et olen õppinud süvitsi õppima, sest see tundub mulle huvitav ja vajalik. Ühesõnaga: „Täiskasvanu asub õppima, kui tal on valmisolek midagi uut kogeda või paremini sooritada, et reaalses elus paremini toime tulla“(Ross-Gordon 2003:44; Krabi 2009 järgi).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar